Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga 2017. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2017. Kuva kõik postitused

8/05/2022

Flying Saucer Attack – Rural Psychedelia (1993)



  • Noise rock 
  • Avant-rock 
  • Drone rock 
  • Shitgaze 
  • Ambient rock 
  • Lo-fi 
  • Neo-psychedelia 
  • Experimental rock 
  • Cover 
  • Shoegaze 

Trip-hop`i päälinnast Bristolist pärit FSA oli kui kätt rusikas hoidvate kingapõrnitsejate salarühmitus, kellel armastus ja viha näisid käivat käsikäes liikumise põhivoolu suhtes. Kui mõned liikumises osalenud pundid otsisid lunastust ja väljapääsuteed tantsumuusikas ja elektroonikas, siis FSA keeras kitarridest tulevad mürakraanid veelgi enam valla, andes muusikale peaaegu et küünilise osutuse ja sarkastilise kommentaari. Indirokis tegi Jesus & The Mary Chain seda albumil "Psychocandy" aastaid varem, ent "Rural Psychedelia" meeltesse mürgi manustamise viis on hillitsetum, salalikum ja kokkuvõttes efektiivsem. Ühelt poolt on reeglid ning teisalt mitte. Ühelt poolt on üheselt mõistetavad kõrvulukustavad müravallid, milledes kobrutab ja kriibib; teisalt ühes loos võetakse vabajätsu vormel, et seda müraroki vormis täiendada. Päristrummid ei sobitu enam valemisse, kriipiv saksofon nõuab tablasid sulni tagasisidestatud müra foonil. Eks püüdku kuulaja seda endale lahti mõtestada! Heli liigub mõttest mitu sammu ees. Ei jäeta ka kingapõrnitsemisliikumise kirstunaelale – Britpopile – valusalt lajatamast. Suede'i hitt "The Drowners" paisatakse rokenrolli kõige kõledamatesse tormituultesse, et sealt efektselt õõva tilkudes välja joonistuda. See on märkus laiemale publikule, et ülessoojendatud Bowie asemel võinuks manustada krehvtisemat kraami. Seestunud psühhedeeliat, mis rikutud loomuse kiuste laiali ei lagune. Mass on rumal ja seda mõjutav (muusika)meedia veel lollim on nende ilmne sõnum. Kolmandaks liigutakse kidrade saatel – ent tuure maha keerates ja tämbreid abstraheerides – sfäärilistesse kõrgustesse, mille imelisust ruineerivad veelgi imetabasemad udupasunad ning ebatavalised rütmid ja metalli kriuksumine. Kõlaliselt lähedane Popol Vuh'i ja Ash Ra Tempel'i emotiivsete ruumipöörete- ja paisumistega. Eriline (post)punksuhtumisega kingapõrnitsemisalbum, mis vääri(nu)ks ajalooliselt kohta liikumise tippalbumite seas. 

8.5 (7.5-9.5)

7/22/2022

Ketsa – 33 (2017)



  • Chilltronica 
  • Easy listening 
  • Neo-soul 
  • Downtempo 
  • Folktronica 
  • Nu jazz 
  • Art pop 
  • Smooth jazz 

Ketsa on viimase 12 aasta jooksul loonud mitukümmend albumit, mida saab nautida ennekõike Free Music Archive'i vahendusel. Üsna vähe on siinkirjutaja puutunud kokku artisti albumitega, ent niipalju kui kogemust on olnud, siis selle põhjal lisanud ta nime tulevaste päevalugude listi. Kindlasti võin väita, et olen Briti artistilt kuulnud märksa vürtsikamat arranžeeringut ja värvikamat helipaletti kui käesolev üllitis. Ent see ei tähenda, et 14-looline ei oleks nauditav. See on kena album nautimaks seesugust kuuma ilma nagu praegu õues valitseb. Madalalt liuglev, et tiibu mitte ära kõrvetada; piisavalt nüansirohke ja muutlik, et tuult esile manada ja vajadusel päikese alt varjule kaduda. Akustilise kidra plõnnimise, klaveri ja Rhodes`e klimberdamise ja poolorkestreeringute saatel ning kitkutud keelpillidest ja klõbinatest programmeeritud rütmikaga lõpuni. Võiduka lõpuni. Tõenäoliselt ka vihmase ilmaga. 

7.5 (6.5-8.5)

7/14/2022

Thuoom – 10 Years In Noise (2017)



  • Noise 
  • Avant-garde 
  • Psychoacoustic 
  • Microtonal 
  • Experimentalism 
  • Abstract 
  • Musique concrète 
  •  Glitchtronica 
  • Acousmatic music 
  • Non-music 
  • Drone 
  • Minimalism 
  • Micronoise

Kui Soome artist Thuoom (aeg-ajalt ka Thuuooom) oleks saanud võimaluse luua muusikat kolm-neli dekaadi varem, siis saaks ta kogeda samaväärset avastamise ja ajalukku kirjutamise au nagu tema kuulsad eelkäijad Erkki Kurenniemi ja Pekka Airaksinen. Võib-olla isegi siis, kui ta muusika olnuks üllitatud 90ndatel nagu Pan Sonic tegi. See on siiski kõik hüpoteetiline, ent viljaka soomlase kvaliteeti on olnud võimalik nautida nullindate lõpust saati personaalleibeli Textural Healing vahendusel. 13-loolise albumi pealkiri võib jätta mulje autorist kui müraartistist, ent see siiski on vaid üks tahk tema loomingus. Ta ise on tembeldanud oma muusikat metsaelektrona, mis ühelt poolt püüab osutada sugulusele ning teisalt distantseeruda kaasaegsest Soome eksperimentaalmuusikast, mida tuntakse metsafolgina. Ühelt poolt Thuoom on olnud silmatav, ent samas jäänud omaette hoidvaks. Arusaadav ju, kui metsi raiudes pühadust teotatakse. Mulle on selle mõistatusliku artisti muusika alati meeldinud, sealhulgas tema mürasse kaldumised; pigem siis, kui see esineb teiste elementidega kõrvuti või läbisegi. Mis asi see müra õigupoolest on kui mitte lühiste, katkestuste, obsessioonide, kõrvalekallete, hallutsinatsioonide, meeleolukõikumiste, ebameeldivate kogemuste, alaväärsuskomplekside, surmahirmu-surmatungi võimendamine elusuuruses meeste ja naiste poolt. Võrreldes popmuusikaga on see otsekohene et mitte öelda karjuvalt aus. Kokkuvõttes tuleb nentida, et Thuoom näitab käesoleval albumil taset, ent avanemine teiste albumitega võrreldes toimub laugemalt, hingamine ja kooskõla kerkib hiljem. Algne närvetav tundmus kasvab tasahilju isevärki orgaaniliseks pulseerimiseks. Näiteks ühtelangemine poolte lugude pealkirjades ja sisus, mida võib mõista pelga protsessi edastamise ja lakoonilise kirjeldamisena ning seeläbi eelpooltoodud inimlike omaduste peegeldamise tõrjumisena; ent iga samm, mida artist püüab teha, on niikuinii laetud märkidest ja tähendustest. Seega püüame mõista seda mitmekesisust. Mis Thuoom'i lähenemise puhul meeldib on see, et helikeelt ei ole ära steriliseeritud ja tooteks muudetud, st ei ole seda töödeldud tämbriliselt värvivaeseks monokroomseks kulgemiseks. Monokroomsust ja värvivaesust tuleb mõista ette prognoositava kujundlikkusena.

7.5 (7.0-8.5)

10/17/2021

getdizzzy – strange loop infinity bliss LIVE 2017 (2017)



  • Electronic music 
  • Avant-electronica 
  • Drone 
  • Ambient 
  • Musique concrète 
  • Experimental electronica 
  • Micronoise 
  • Wonky 
  • Improvised music 
  • Dubstep 
  • Post-psychedelic electronica 

Chicago leibeli pan y rosas discos'e üllitatud 8-looline album Chicago artistilt peegeldab Tuulise Linna eksperimentaalmuusikaskeene elujõulist. Kas tohutusuure Michigan'i järve tumesinistest voogudest viirgab energia inimestesse, et nad saaksid selle konverteerida helidesse? getdizzzy on nii diskor, helide genereerija kui mängude väljamõtleja, mistõttu liikumine nende väljade vahel annab tema tegevusele nii dünaamika, pürgimuse kui suuna. Ka kastist välja mõtlemise. Luubid, lõputuse tunnetamine ja õnnis tunne päeva lõpuks? Nii see on. Purjakil wonky ja dubstep-rütmidest, mida võivad palistada nii konkreethelid, piiksumine, väljavenitatud akordid kui vibrafoni meenutav sulnidus, tuleb välja enamat kui on algosakeste summa. Või siis vabas vormis põtkiv droonrütmiline duaalsus. Pealtnäha toores, viltune ja hooletu, aga ülimalt mõjus. Küsimus on, et kas luupidest koosnevaid kompositsioone saab pidada improvisatsiooniliseks muusikaks? Mõisteliselt ilmselt mitte, sisuliselt seevastu küll. Luup on heli ühik, mis geomeetrilises ettekujutluses peaks liikuma mööda ringjoont või elliptilist trajektoori – liikuma lõputult ja täitma ideaali. Igati rammus vaimutoit.

9/25/2021

usual name – 甘口​-​mild (2017)



  • Electronic 
  • Psychedelic 
  • Art pop 
  • Ethnotronica 
  • Avant-rock 
  • Ambient 
  • World music 
  • Post-rock 
  • Experimental electronica 
  • Progressive 
  • Art rock 
  • Folktronica
 
Jaapani leibeli on sunday recordings'i all üllitatud 8-looline üllitis paneb kõrvu kikitama küll. Albumi võlu seisneb selles, et raske on ühte kohta näpuga osutada; nimelt neid kohti on palju stilistilises tähenduses. Õnneks ollakse vaatamata mitmekesisusele ka kvalitatiivselt kompromissitud. Teisisõnu, osatada ei ole mõtet. Siin on "kõrget" ja "madalat", determineeritut ja spontaanset, ruumilist eksperimentaalrokki, psühhedeelse võnkega kunstilist elektroonikat, tinglikku ämbienti, progessiivsust nii roki kui laiemas tähenduses, etnilist muusikat nii akustilises kui elektroonilises võtmes, oma arusaamadega ühilduvat popmuusikat. Kõik on sulnis – isegi kui teravamad elemendid löövad selle sulniduse aeg-ajalt lainetama. Siin on esindatud ka jaapani muusika, aga mitte niivõrd J-Pop'i ja shibuya-kei kui jaapani religioosse muusika/kloostrimuusika element. Nii intensiivselt kui sulnilt trummeldatakse jaapani rahvatrumme. Noidsamu, mida sai viimase Olümpia ajal tundma õpitud või üle korratud. Väga hea kunstilise sisu ja viimistlusega album, mida võib kuulata ka teistel päevadel pärast pühapäeva.

8/30/2021

Onde Poussière – Vague seconde (2017)



  • Noise 
  • Experimentalism 
  • Power electronics 
  • Non-music 
  • Avant-garde 
  • Improvised noise

Brutaalsus ei hüüa tulles. Nende kahe loo puhul ei lasta isegi hüüda, pannakse avasekundist alates täisküte peale. Barbaarsus algab kodust, nagu laulis oma teisel albumil The Smiths. Inglise keeles sõnal "barbaarsus" on isegi selgem konnotatsioon rafineerituse, süsteemsuse ning ideoloogiaga. Ka siin on toorusel süsteemsus, olles jõhkruses algusest lõpuni järjekindel, sagedustelt armutu ja intensiivsuselt piinav. Kindlasti popmuusika terminites arusaamatu ja võõras – ühisosa mitteotsiv, pigem vastupidi; seega vastanduv. See on barbarism, mitte barbaarsus. Selle impromüra taga on kaks tüüpi – Doedelzak mängib vastastikku ühendatud analoogsünti ning Kecap Tuyul vehib sisendita mikriga, mida laseb läbi efektibloki. Juhuslikud saundid, aleatoorne pöörasus. Justkui kõrilaulikud laulmas häälikuid, olles seestunud tehisintelligentsest ksenomorfist. Nende 57 ja poole lõbusvaenuliku minuti taga on plaadifirma Eg0cide Productions.

7/06/2021

Seetyca & Christian Doil – Bilder Einer Ausstellung (2017)



  • Electro-acoustic 
  • Ambient drone 
  • Dark ambient 
  • Electronic music 
  • Sound art 
  • Experimental electronica 
  • Minimalism 
  • Avant-electronica 
  • Ambient 
  • Microtonal 
  • Drone

Kaks kogenud elektroonikut Saksamaalt (Thüringen'i ja Mainz'i linnast), kelle split-album sisaldab kokku 13 lugu. Doil'ilt kaheksa ja Seetyca'lt 5 kompositsiooni, mille varieeruvus on lugude lõikes väike, luues ja arendades nüansse kitsal skaalal. Mis ju ongi ühe tõelise artisti mõte, st arendada oma nišši järjepidevalt ja täiuseni. Doil'i puhul varieeruvuse minimaalsus tähendab repetiivsust ämbiendi ja droonmuusika vallas, sageli nimetet stiile on vürtsitatud (lindi)sahinatega, andes sedasi lugudele sügavuse ja müstilise puute. Seetyca on – kui nii võib nimetada – sirgjoonelisem. Ja kasutab aeg-ajalt rohkem gravitatsiooni, et anda helile raskem ja süngem ilme. Teisalt nood justkui kontekstivälised helipiiksatused, kilinad-kõlinad ja kõrgekskeeratud oreliakordid siin-seal loovad humoorika konteksti. Või tuues sisse suisa seksuaalsed allhoovused ("Leere Kirche"). Albumi on välja andnud Buddhist On Fire.

5/16/2021

Allegra Geller – Broken Pieces (2017)



  • Ambient 
  • Illbient 
  • Experimentalism 
  • Art music 
  • Micronoise 
  • Electronic music 
  • Drone 
  • Avant-garde 
  • Electro-acoustic 
  • Post-industrial 
  • Psycho-acoustic 
  • Dark ambient 
  • Sound art
  • Ambient drone
 
Ameeriklasest kosmopoliidi John Prusinski aka Allegra Geller'i viielooline üllitis on hämmastav seetõttu, kui vahedalt ja orgaaniliselt võib helikeel kõlada; seda enam, et mängitud on otse ja ilma järelproduktsioonita. Ämbientmuusika ning postindustriaali segu, mis näikse ulguvat ja lahti hargnevat kusagil Route 66 äärse kummituslinna salongis, kus kriuksumine ja elektroakustilised helid aeglaselt imbuvad pidevalt tämbrit muutva droonistunud-ämbientsesse voogu, mistõttu aja- ja ruumitunnetus minimeeritakse. Möödunud aegade kummituslikku hingust tugevdatakse industriaalsete kildude ja abrasiivse müraga. Sellistel hetkedel tumedad pilved hõljuvad kõlarist kuulaja kohale. Kui elektroonilisele muusikale on aeg-ajalt ette heidetud emotiivset vajakajäämist, siis käesoleva muusika tundeline aspekt on varjuküllane. Ämbientmuusika saabki olla varju-, mitte värviküllane. Värviküllane võib küll olla ämbientpop, kus rõhuasetusse lisanduvad popelemendid ja sageli väheneb eksperimentaalne hoiak. Orgaanilisus ei tähenda vaid muusikaliste elementide sujuvat konfiguratsiooni, aga ka piisavalt hingavat helivoogu, mis kuulajat veenab ja headuses rahustab. Albumi on üllitanud Treetrunk.

8/16/2020

Bottlesmoker – Parakosmos (2017)



  • Indietronica 
  • Electronic 
  • Alternative dance 
  • Psychedelic 
  • Synth-pop 
  • Glo-fi 
  • Ethnotronica 
  • World fusion 
  • Electro pop

Bottlesmoker is an Indonesian duo whose 10-notch whole is a sultry blend of psychedelic electronic vibes on the fringe of indie music, with some new appearances of it like glo-fi. Massive synthesised orchestrations with meandering acidic vessels in the middle used to hover atop bold beats. I guess they are a part of the powerful indie scene in Indonesia within it one can find out lots of bands with a remarkably huge part of custom-built instruments as I have read at Cyclic Defrost. Beyond similarities with Western combos there are seamlessly represented World/ethnic music influences. The bouncy gem is a part of the discography of Yes No Wave Records. Two tracks within are absolutely superb with regard to their catchy nature – Batara Pandita (the rear part of it), and East Indies feat. Kronutz.

5/17/2020

Primary – DEMO (2017)



  • Deathrock 
  • Post-punk 
  • Indie punk 
  • Alternative rock 
  • Indie rock

Kuuelooline ja 14-minutiline album New York'st, mis on mängitud klassikalises rokiformatsioonis, on suurepärane vaheldus igasugu targutavale popile ja rokile; poosetava popi tühi poos sõidetakse lihtsalt üle ja laiaks. Sirgjooneline ja lööv, samas piisavalt sügav ja terviklik rokk, mis serva- ja külgepidi puutub kokku postpungi ja USA surmarokiga (üks postpungi tuletistest). Jah, nelikul on poos, aga see on lihaks saanud, see on internaliseeritud-integreeritud-konfigureeritud, mitte ei joosta haledalt poosi taga. Naislaulja üürgab ja lõõritab vaheldumisi tumedate ja halle varjundeid heitva heliseina najal, meenutades enim 80ndate lõpus- 90ndate algul tegutsenud The Heart Throbs'i (lauljatari). Jah, see hääle sügavus ja tämbri värvus pärineks justkui mõnest davidlynchilikust süvikust. Ise nimetaksin seda muusikat lihtsalt indipungiks (kuigi termini defineerimine ei ole ilmselt kergete killast - rohkem tunde küsimus). Veelkord - väga puhastav kogemus, mis konverteerib ja absorbeerib negatiivseid hinge kogunenud jälgi. Misse hea muusika eesmärk muud ikke ole, kui lunastust ja tüünust pakkuda. Ja Peltsebuli saab ikka tumedust kiirgavate poomidega välja põletada. Põle!

4/04/2020

Haarvöl – Bombinate (2017)



  • Minimalism 
  • Avant-garde 
  • Microtonal 
  • Experimentalism 
  • Electronic 
  • Abstract 
  • Musique concrète 
  • Sound art 
  • Drone 
  • Microsound 
  • Post-industrial 
  • Ambient

Comment: this 6-notch issue reminds me somehow of an early childhood while spending my summertime by a grandma when on evenings the train used to bypass at a distance of 4 miles away. There is something secretly buried and unveiled and achingly longing in these drones as if being filtered and phased on physical distance and emotive memories. The Portuguese trio's music interacts perfectly with the emotive side of a listener due to changing adeptly sounds from still to tumultuous, from silent to moderately penetrative. Beside the fact, the artist used to catch the attention on changing intervals between disparate intense sonic impulses and effects. It is truly interesting in spite of its slightly austere content. One can see elements coming inside out, and vice versa. The blissful outing on artistic terms is a part of the library of an imprint from the Netherlands, Moving Furniture Records (being a home for such feted artists as Merzbow, Machinefabriek, Frans de Waard among others). For Haarvöl, for sure, it is virtually the domestic records today. The trio will soon have issued a brand new one, Ridge Of Humming Spoils. On 24th of April 2020 on Moving Furniture Records.

3/22/2020

Illocanblo – Cryptovirus (2017)



  • Techno 
  • IDM 
  • Synth-pop 
  • Glitchtronica 
  • Glitch techno 
  • Experimental techno

Comment: similarly to a recently reviewed album, Potential DifferenSe's Coinchain, which was analogously a part of the discography of COTA303 (and also Russian act), this batch of 9 tracks is also a mix of IDM, synth-pop, and techno. In comparison to the aforementioned album it is more tumultuous, it is more churned-up due to swirling glitches and microscopic noises at the bottom of tracks. At the same time one can relax due to spaced-out progressions at the top of melodic thread, for example, at Sustained In Galossum. Additionally, it can be said it is a bit more distanced from the motorik Krautrock vibe a la Neu!. Behind this astounding issue is a Russian electronic musician Ilya Bitekhtin having been active since the beginning of the 10s.

1/11/2020

System Morgue – Voies (2017)


  • Post-rock 
  • Avant-rock 
  • Experimental rock 
  • Darkgaze 
  • Ambient rock 
  • Post-metal 
  • Progressive rock 
  • Doom metal 

Comment: this 3-notch outing is a part of the Russian imprint ΠΑΝΘΕΟΝ (otherwise Pantheophania) which has issued such artists as Tim Six (btw, the founder of the imprint), Somniorum, EugeneKha, Alineko, Desolated Horizons, Creation VI, SiJ, Free Tibet, Dvory, Nemertis, XPAAM among others. Voies is an instrumental outing with epic heights reaching guitar flow and undulating cellophane-alike hisses backing it up. Guitar is the central instrument which is played with varying accents at times getting impulse from post-rock and ambient rock, however, more ominous growling loans obviously a bit from within post-metal/doom-laden metal and darkgaze. It might be proper to call it progressive shoegaze because the former element cannot be rejected from one's listening experience. In mid-2018 the artist abandoned the name and had continued under the name Accasari.

12/27/2019

Leyland Kirby – We, so tired of all the darkness in our lives (2017)




  • Modern classical 
  • Post-classical 
  • Ambient 
  • Electronic music 
  • Art music 
  • Epic 
  • Contemporary classical 
  • Hauntology

Comment: Leyland Kirby is one of the most enchanting composers today, especially thanks to the project The Caretaker which is a platform to unite oldie ballroom music elements with modern aspects and technology in a haunting manner. We have a loads of the so-called modern classical composers worldwide who either mingle piano music with electronic music and ambient or turn it into ambient music with electronic flavours. However, there is the one and only Leyland Kirby whose solo project has been managed to differentiate between past-driven flashbacks and contemporary classical music though the task is not easy at all to show up. Elements of hauntology are still represented over this course with the windy progressions of ambient music and a loose, rather exhaustive rhythmic backbone. By having visited a graveyard some hours before the experience of mine thereafter places the music to the right place (especially after seeing two graveyards of women who recently are gone being slightly older than Leyland Kirby). It is somehow somber and haggard under its burden of experience of time and space, past and present, upcoming decay and knowledge of having no knowledge at least. The last part may be a person's first explicit premise of living. On the other side, an instance of original music and art in general is certainly something more stately and autarkic in its entirety and independence. That mystical spark is an immersive melancholic flow through an artsy, classy form of music. Great stroke indeed.

11/13/2019

Air Protection Office – Sky Is The Limit But The Sky Is Inside My Mind (2017)




  • Techno pop 
  • Electronic music 
  • Alternative dance 
  • Ambient techno 
  • Techno 
  • Tech-electro 
  • Electro pop

Comment: Enrico Bozzato's handful of tracks is a sublime blend of intricate cerebral techno and electro-spiked rhythms and more poppy (techno pop) flickers with exuberant synth hovers and bubbly cadences. It chimes and throbs like a highly functional biotechnical organism accommodated with a large scale of emotions and sensations. At times the artist's approach does extend beyond the technical side given that more atmospheric layers are deemed to be highly atmospheric and spatial. On the other side, however, as previously mentioned it is an intricate rhythmic output where cerebral and technical aspects come smoothly together. The voice parts undoubtedly do bring legendary Kraftwerk in mind. This mesmerising outing is a bit in the discography of Ekar Records.

Inaequalis – Beach Bum (2017)




  • Neokrautrock 
  • Electro-rock 
  • Alternative dance 
  • Avant-pop 
  • Electronic

Comment: this handful of tracks is a dynamic/motorik blend of 70s German inspired rhythms and churning guitar riffs and electro vibes of the 80s and its derivatives. You know by listening to a part of these beats in another context may be a bit cheesy as if getting a déja vu sense of the sleazy 90s Europop and German trance but the wall of those tightly mixed intertwined guitar riffs and key changes and twisted analogue electronic effects and shimmering keyboard harmonized lines do absorb all possible inferior tendencies into an ennobling whole. All the aforementioned elements and balance between them remind me some first albums by Swedish combo Joxfield ProjeX. On the other side, it is neither clinical nor dry. Great music by any means.

10/13/2019

Ivan Black – Aural Sketchings (2017)



  • Modern classical 
  • Post-classical 
  • Ambient
  • Electronic music 
  • Minimal synth 
  • Organic electronica 
  • Musique concrète 
  • Art music 
  • Kosmische Musik 
  • Dark ambient 
  • Progressive rock

Comment: Ivan Black's 23-track record Aural Sketchings conveys a bliss coming from crossing modern classical and ambient tendencies with one another or rather infrequently, trying to reach pure forms of the aforementioned genres. At times he brings forth more acidic, synthesiser-based experiments which remind of some genres like synthwave and minimal synth after the crease of post-punk started to decline and transform into different subgenres (just a few examples toward it one can find out). Thirdly, Hollow Star is a murky electro-acoustic experiment. Indeed, it is musically and by its mood a solid issue just by going on seamlessly and without any silly pretense to be somehow artsy-fartsy. Because of that I guess, a listener can discover lots of organically extended and accomplished ideas. Emotionally and emotively the best moments are related to those slightly inverted ambient compositions which seem to transcend the borders of time and space, which seem to be simultaneously here and far away (for instance, Day Dream, Adrastea, When You Are Lost, Falling For). Another striking feature is a terrain where field recordings are imbued with droning ambient beauty (Icicles). Additionally, there is also represented Kosmische Musik (In The Stream), dark ambient/dystopbient (Thebe) and spaced-out progressive rock (In The Afternoon). It is a sort of music which probably does arouse one's mind to the extent of hearing new imaginary, physically nonexistent sounds in his/her head. It is a way how sounds and fantasies interact with one another to create a phenomenon called music. I am just trying to humbly map out this wondrous outing with intention not to restrict it somehow in my personal understanding because this autarkic album is filled in with secrets which will persevere even after many listening times I have been having. So let's go on without any superimposition of words on sounds. It is a pure, sophisticated feeling. The glorious issue is a part of the discography of Breathe Compilations. 

Cousin Silas – Snowline (2017)





  • Ambient 
  • Minimalism 
  • Drone 
  • Ambient drone 
  • Experimentalism 
  • Avant-garde 
  • Space music

Comment: although Cousin Silas' one-track composition of a 74 minute is very austere throughout the course it does provide a strong impact on the listener's senses and especially on imagination. Just being embedded in a spaced-out droning with some atmospheric guitar arcs and lifting up to half-orchestrated progressions at times. On the other side, just trying to resect the drone one can hear higher and lower frequencies buzzing around which melt together to provide an imagination of a space shuttle moving on a billions of miles away from Earth. Rushing on the light speed yet in the middle of that slight void it seems like staying at one and the same point and instead of it all the space used to shift in comparison to the rocket. All is relative and conditional in fact, the same can be said about the nature of the issue. All is staying and changing at the same time. And could you feel yourself as one and the same person you used to be before? I guess your perception is more saturated and the feel of reality is more lifted up than before. That's a seductive simulacrum for the human race as possible conquerors of Outer Space. However, this possibility to come to fruition is very low and thereby our obligation is to protect and sustain our beautiful planet. The fabulous outing is a part in the discography of The Cerebral Rift (more profoundly, CerebralAudio as its musical offshoot). 

8/21/2019

Aires – Naturalismo (2017)




  • Ambient 
  • Noise 
  • Avant-garde 
  • Microtonal 
  • Experimentalism 
  • Post-industrial 
  • Musique concrète 
  • Microsound 
  • Abstract

Comment: this bunch of three long-running compositions starts off with a scorched noise torrent full of loudness, abrasive and penetrative sonic bits and then it will be farrowing with natural sounds, inverted drones and subtle ambient and faint hiss explorations throughout the course. And then all of that turns back to the beginning with rough brownish sonic masses full of power, life and intensity. One can easily extrapolate to the formula of move between zero and one or between silence and noise. Undoubtedly it is an example of the classical representation of the noise music though for the sake of more overwhelming provoking mindset some stoned, absurd, and freaked-out seeds would have been added to the mix (or actually not – I am being partially under the extravagant influence of Big City Orchestra at the moment). Aires is the project of Portuguese Vitor Bruno Pereia and the outing is a bit in the discography of Colectivo Casa Amarela.

8/13/2019

Erich Schall – No.7 (2017)




  • Electronic music 
  • Alternative dance 
  • Ethnotronica 
  • Deep house 
  • Musique concrète 
  • Organic electronica 
  • Dub house 
  • Minimal techno 
  • Tech-house 
  • Minimal synth

Comment: this bunch of 8 tracks contains lots of sublime moments throughout the vibrant course because a prolific German producer called Erich Schall (also being known from a group, Drehkommando) provides different patterns and mixtures though mainly based on house, techno and dub-induced frequencies and combinations. Additionally he plays with concrete sounds, most evidently and in the most exuberant way at Club Birds; the album embarks on an elegantly messy piano chord shuffle at Static Ram where a bit of aggressiveness dissolves to transform into profound nocturnal house vibes with remote dub reverberations at Night Prism. Gentle noises to be panning here and there used to add an extra gritty ingredient to the whole. At Usha Flute he mixes the predominant minimal, even obsessive techno treatment with ethno-tinged female singing and New Age-y flute whiffs. Contra Vs. Melo is a dynamical, catchy sway between obsessive tech-house and minimal synth(-pop) developments. Anyway, all the aforementioned dissents do not balkanize the whole, on the contrary, one can perceive of how the whole keeps growing on you with any next listening time due to its unfathomable depth based on the aforementioned omnium-gatherum. Erich Schall has done lots of tenures under different imprints, mostly being involved in the discography of such ones as basic_sounds, Der Kleine Grüne Würfel, Insectorama, and INFEKTUS yet this one comes out of another respected and senior weblabel called Phonocake being active since the beginning of the 00s. These decent compositions remind of those old good days with regard to the activities of such imprints as Thinner, Epsilonlab, and Humanworkshop, the releases of the ones still stand up 15-20 years on.